Breadcrumb
Üritused
Kolmapäeval, 25.11.2020 avaneb Toompea lossi kunstisaalis Elna Kaasiku isiknäitus „Vaade Eestile“. Näitus jääb avatuks 15. jaanuarini 2021.
Elna Kaasik omandas hariduse Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, kus lõpetas 1983. aastal tekstiili eriala. Kaasik on töötanud kangavabrikus „Keila“ ja aastatel 1988‒1995 Kunstikombinaadis ARS dekoratiivkudumise ateljee kunstilise juhina. Aastatel 1993‒2005 töötas Kaasik Eesti Kunstiakadeemias õppejõuna, alates 1992. aastast on Kaasik tegev enda nimelise kaubamärgiga Elnadisain. Kaasik on Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Disainerite Liidu, Eesti Tekstiilikunstnike Liidu, ON-Grupi ja Eesti-Jaapani Assotsiatsiooni liige. Lisaks Eestis esitatule on tal olnud näitused Soomes (1997, 2002, 2003, 2004), Rootsis (1999, 2001, 2008), Taanis (2002), Norras (2002), Lätis (2019) ja Jaapanis (2004). Elna Kaasikule on omistatud Aasta Tekstiilikunstniku tiitel (1999) ja ta on pälvinud Aasta Tekstiili preemia (2007) ning Kristjan Raua nimelise preemia (2000).
Esitleme maalikunstniku, Eesti karate isa ja taiji-meistri elulooraamatut „Rein Siim. Kulg“.
Raamat tutvustab laiale avalikkusele Rein Siimu (1938-2015), kes kuulub väe ja karisma poolest samasse ritta meie „rahvuslike aarete“ Gunnar Aarma, Heino Tiigi ja Vigala Sassiga.
Esitlusel, 27. novembril kell 17.00 Solarise Apollo raamatukaupluses, toimub vestlusring Rein Siimu fenomenist ja tema põnevast eluteest. Vestlevad raamatu autor Marion Pajumets ja raamatu väljaandja, taiji-õpetaja Leino Laurmäe. Kui kõik läheb plaanikohaselt, osaleb vestlusringis ka kunstnik Urmas Pedanik ja karate-pioneer Heikki Vallaste. Vestlust juhib ajakirjanik Jaanus Hämarsoo.
Rein Siim oli nähtus omaette, sest ta võttis korduvalt ette ja tegi ära pea võimatu. Koos paari kaaslasega rajas ta raudse eesriide taga, ilma sensei ja korralike õppematerjalideta Eesti karate-koolkonna. 1970ndatel ja 80ndatel aastatel jooksid müstika- ja vaimsusenäljas nõukogude noored „tühja käega“ võitlemise kunstile lausa tormi.
Andres Koorti uus näitus Karjamaa galeriis kannab nime P E S A / L I N D
Näitusel olevatel maalidel analüüsib kunstnik kaitstuse ja alalhoiu teemat võrdlevalt sellel järgnevale tiibade sirutamise ja pesast lahkumise faasiga.
Koorti maalid on enamasti sisekaemuslikud, kutsudes avastama tihti esmapilgul monokroomsetena näivaid lõuendeid, leidma nüansse, pool- ja veerandtoone luues võimaluse meditatiivseks kontemplatsiooniks.
Andres Koort kasutab maalides autoritehnikat, liimides lõuendile loorikihte, mis moodustavad maali pinnale virvendusi. Tema maalidesse on sisse kirjutatud ettenägematus kus kunstnik on protsessi algataja ja materjal elab ise oma elu.
Näitus on avatud kokkuleppel ning järgnevatel aegadel:
21.
Anu Raua isikunäitus „Tähisvaibad“
18.11.–19.12.2020
Näituse avamine kolmapäeval 18.11. kell 17.00
Olete südamest oodatud!
Tähised kui igapäeva märkamised
Kunstnik Anu Raua looming on südamelähedane paljudele. „Tähisvaibad“ näituse pealkirjana on omamoodi tähenduslik või tähislik. On ju näitusel väljas tõepoolest need vaibad Anu Raua viimaste aastate loomingust, mis on tähenduslikud, puudutades olulisi teetähiseid Eesti rahva olemise, iseolemise ja riikluse teel. Näituse pealkiri ei ole juhuslik. Selle mõtteline telg viib meid nii 1920. aastal sõlmitud Tartu rahulepingu kujutamisele kui ka laulupeo 150. juubeliaastaks kootud vaibani. Need kaks suurvaipa akadeemik Anu Raua loomingust ongi keskseks punaseks lõngaks käesoleva näituse lõimedes.
Alates laupäevast, 21. novembrist on Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis avatud Taavi Talve isikunäitus „Dokumenteeritud vaatepunktid”.
Näituse aineseks on maastikuid raamivad pilgud, eri ajastutest pärinevad reisikirjeldused ja päevikumärkmed, subjektiivselt autoripositsioonilt lähtuvad vaatlused. Minavormis sissekannetena esitatud jutustus seob erinevad ajastud, sündmused ja inimesed üheks looks. „Dokumenteeritud vaatepunktid” on film kujutlemisest, mis on töös kui üksik kirjeldus või mällusööbinud foto käivitavad seosteahela, mis kaotab piiri kogetu ja ettekujutatu vahel justkui „sa oleks seda kõike oma silmaga näinud”.
Kunstnik lisab: „17. sajandil hollandi keelest inglise keeleruumi kandunud ja sealtkaudu eesti keelde jõudnud sõna “maastik” (hollandi k. lanskip), tähistas algupäraselt tükikest lõuendit sellel kujutatud loodusvaatega. Järgnevate sajandite jooksul on see mõistena laienenud erinevatele kultuurilistele praktikatele. Kuid 17.
Kunstihoone galeriis on 19. novembrist avatud Benjamin Badocki ja Kaido Ole paarisnäitus „Varblane peos“. Levinud stereotüüpe võimendades kujutavad kahe kunstniku teosed elu idüllilises ideaalmaailmas. Kuraator on Siim Preiman.
Näitus avatakse kolmapäeval, 18. novembril kell 17. See jääb avatuks 10. jaanuarini.
Eesti elanikkonnas suurenev üksteisest eraldumine loob aina viljakama pinnase kadeduse, väljajäetustunde, aga ka pettekujutelmade tekkeks. Selle kõrval on loendamatult pinnapealseid ja tähtsusetuid kadeduse põhjuseid, sest kadedus ju sissetulekut ei küsi. Nii ongi näituse pealkiri laenatud ütlusest „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, mis lühidalt tähendab, et ole õnnelik selle vähese üle, mis päriselt oma, mitte ära himusta seda, mis kätte ei ulatu.
Ometi näib, et kuskil sisimas kripeldavast kadedustundest lahti saamine ei ole üldse lihtne.
Täna algab Tallinnas 13.-22. novembrini toimuv rahvusvaheline etenduskunste hõlmav NU Performance Festival. Selle aasta programmi teemaks on „Hääl ja midagi veel”, kuraatoriteks Margit Säde ja Egija Inzule.
Kuraatorid kommenteerivad festivali algust: „Me oleme väga tänulikud ja rõõmsad, et festival saab sellel keerulisel ajal, kui praktiliselt iga nädal on uued mängureeglid, ikkagi toimuda. Mitmed ideed jäid koroona tõttu teostamata, kuid ometi oleme suutnud kokku panna mitmekülgse ja - häälse programmi, kus esindatud on väga erinevad autoripositsioonid nii Eestist, Lätist, Leedust kui Soomest aga ka mujalt Euroopast. Kuraatorite ja kultuuritöötajatena leiame, et praegusel ajal on oluline mitte kohe alla anda, oluline on kultuuri elus hoida ja kohaneda ning kunstnikke toetada, paljudele artistidele on see selle aasta ainus esinemine. Oleme tänulikud festivali kõikidele välisesinejatele, kes olid nõus ette võtma tavalisest keerulisema reisi – laskma ennast testida ja olla isolatsioonis.
Alates laupäevast, 21. novembrist on Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Erika Tammpere isikunäitus „Pimedalegi selge”.
Näitusel on välja pandud enamuses suureformaadilised tööd: viis gobelääni ja viis tekstiilinstallatsiooni. Tööd on valminud autori enda teostuses põhiliselt 2000ndatel. Aukohal on siiski nelikümmend aastat tagasi loodud „Taganttuules“, mille esmaesitlus oli Moskva olümpia Tallinna purjeregati ajal just Tartus, Spordimuuseumis.
Erika Tammpere teosed on väga värvilised ja tihtipeale on sisule lähenetud ootamatu nurga alt, hea huumoritajuga. Viimasel aastakümnel, siis juba täiesti pimedana, on kunstnikul valminud mitmeid omapäraseid töid digitaalse värvimääraja ja abikaasa Taso silmade toel.
Olete oodatud külastama keraamikakunstnike Juss Heinsalu, Pille Kaleviste, Evelin Sauli ja Helena Tuudelepa näitust „Singula addendo. Loomine savi ja valguse, füüsilise ja kehatu murdepunktides“ Vabaduse galeriis alates reedest, 13. XI.
Näitus on avatud 13.11. – 02.12.2020.
„Singula addendo“ lähtepunktiks on kunstnike samalaadne lähenemine oma eriala meediumisse. Autorid ei otsi traditsioonilise keraamika esemelist väljundit, vaid eelkõige keraamika variatsioone ja selle algmaterjali savi eripäraga seotud väljakutseid.
Näituseprojekti keskmeks on ühine installatiivne struktuur-ruum, mis põimib kunstnike loomingu ühtseks organismiks. On kaotatud isikuline lähenemine, küll aga on valminud igal osalejal kolm teost: miniatuurne algelement, suurvorm ja videoformaadis digitaalne lõputa/vormitu suurus.